Kolmas mäepäev - sunny, powder ehk see mille pärast sai siia tuldud

Peale suuri lootusi ja ootusi, et tuleb päikesepaisteline päev, nagu üks ilmateade ja sõbranna tõstukil lubas, oli hommikul aknast välja vaadates olukord nutune. Aknast ei paistnud mitte midagi. Heal juhul võis näha ainult siili udus. Pehmete jalgadega roniti siiski autosse ja võeti järjekordselt sihtmärgiks Val Thorensi org, see ju kõige kõrgem.

Nagu inimese mõistus ütleb, et kui on pilves ilm, siis tuleb pilvedest kõrgemale minna ja selle loogika järgi sai ka käitutud. Poolel teel hakkas juba valgemaks minema ja 2400 peal oli päike nii ere, et silmal hakkas valus. Valu leevendas aga kahe miljoni vaade terava tipulistele mägedele, massive!

Auto jätsime juba tuttavasse kohta, umbes km enne Val Thorensi keskust, sest seal ei pidanud maksma. Parklas olevatest autodest oli näha, et me ei olnud ainsad, kes ilusat ilma nautima olid tulnud. Kuna eelmisel päeval ja ka öösel oli nibin-nabin 40cm pehmet lund sadanud, siis olid hommikul mäe nõlvad kaetud valge puudriga - vinge!
Seekord asusime vallutama kaarti vaadates oru vasakut külge. Esimeseks eesmärgiks võtsime fotosessiooni tegemise ligi 3 kilomeetri kõrgusel tipul, mis järeldas Val Thorensit ja Meribeli.

Peale edukat fotosessiooni ja kohalikult kalalt off-piste nõlvade järelepärimist, saime tunda seda, mida iga laudur ühelt mäelt ootab. Pehme lume peal sõitmise tunnet ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise kogema!

Põhiagitaator - Jano, suutis meelitada ka tibid endaga pehme lume sisse müttama, poole raja peal aga oli näha allpool meist raja peal eest ära sõitnud teisi gängi liikmeid, kes käte vehkides meid, millegi eest hoitasid. Ülevalt vaadates oli täiesti tavaline mägi, altpoolt aga paistis tõsiasi, et olime jõudnud kalju servale, kust oleks saanud kergemat sorti vabalangust harrastada. See kuidas sealt alla saadi on näha allolevast videost, õnneks jõudsid kõik elusana ja peaaegu tervetena alla. Peaaegu tervetena - Heli kukerpall tekitas mingise valu paremasse õlga, aga suva sellest, linnukesed pea ümber tiirlemas ja edasi me läheme!

Enne koduorgu naasmist ka väike fotoshooting Val Thorensi ja Meribeli ühendustipus.

Lõpppunkti jõudmist läbisime krossiraja, mille läbimise õnnejunniks võib nimetada Helit, kes oleks peaaegu Mardi laua talla maitset tunda saanud. Allpool oli päevaga lume asemel midagi vedela manna sarnast, seega sai harrastatud pisut veelaudamist. Pole midagi teha, kevad on kohal ja 15 plusskraadi teevad oma töö. Peale viimast laskumist ja sellega kaasnenud mitmeid pehmetest jalgadest tingitud face-plante jõudsime sihtkohta vabaõhukohvikusse 360 :)

Val Thorensis käib hetkel festival, tänu millele oli showd rohkem, kui rubla eest. Püsti oli suur lava, kus mängivad kilomeetrite kaugusele kuuldavad klubibiiti erinevad DJ-d, laval tantsivad kõhutantsijad, rahvast ergutab pigi sugemetega noormees ja rahval on näpud püsti! Ok, nagu ka tippspordis, tuleb ka pidu õigel ajal lõpetada, seega autoni oli laskuda vertikaalis paarsada meetrit mööda rohekast-sinist laskumist, kus mõni mees jõudis ka väikse tukastuse teha.

Peale hõrgutavat õhtusõõki suunduvad kõik oma tubadesse ennast ilusaks tegema, plaanis oli külastada Val Thorensi kuulsaimat öölokaali Malaysia. Heli teadis juba varaematest seiklustest, kus see asub, pilet maksis 10 euri. Guids oli nõus olema kaine rool ja Kait jäi sootuks koju magama. Kerdi oli pisut põsepunaga üle pingutanud, hiljem selgus, et tegu on siiski päeval saadud päikesejumega, mida oli näha ka teiste nägudest. Olles juba peolinnas ja sammudes oma-arust klubi poole astub üks võõras ligi ja küsib kas me oleme eestlased. Peale pisikest mõttepausi oleme temaga nõus ja saame teada, et tegu on mitu kuud siin elanud Martiniga, kes pidi meist kõigist sada korda paremini lauda sõitma. Kuna meil oli sellest suht pohh, siis lubasime tal meiega klubisse kaasa tulla ja omale joogid välja teha. Noormees ilmuski mõne hetke pärast pudeli giniga lauda, 5+.

Arusaades, et me esimesed külalised olime, siis esialgu tundus, et see on ikka sitt pidu. Peale baaridaami põhjalikku küsitlust selgus, et kuna on reede, ehk siis osade turistide vahetuse päev, siis täna võib pidu lahjaks jääda. Gini lõppedes oli juba paar (loe: sada) inimest juurde tulnud ja live-band astus lavale, algas hittide sadu, Heli; Kaisa ja Mart rokkisid lava ees. Repertuaaris olid mitmed lauareiside hümnid nagu "I got the feeling" ja "Kids", näpud püsti!

Ühel hetkel aga oli maa-alusesse peopaika saabunud niipalju rahvast, et 2 emmine öö (loe must turvamees) ütles, et meie laud on tegelikult reserveeritud ja soovitas meil kuhugi mujale koht otsida. Mõne hetke pärast nägime, kuidas meie laua hõivasid paar hallipäist onaneerijat. Hiljem saime aru, et nad olid rahabossid ja siis me andsime neile andeks, aga mitte kahe emmisele ööle. Ühel hetkel kellegile tundus, et nüüd on jälle õige aeg sportlaskarjäär lõpetada ja kõik jooodikud bussi lohistada. Seda keegi ei mäleta, kes koju sõitis (loe: Guids) ja mis kell siis võis olla (loe: 2 ja 3 vahel), aga kokkuvõtvalt võiks öelda, et tehti rohkem, kui ühel päeval normaalne inimene teha suudaks! 65km läbisõit, fotosessioon 3k emmi kõrgusel, puudri hullamised, 360 after-board, klubilaks - tehke järgi või ostke ära!