Neljas mäepäev

Ärkame alles kell 8.45, sest eelmine õhtu sai ööklubis käidud ja alles kella 3st koju magama. Guids viib meid mäele, sest tema on kindlasti kaine.
Kõik on kui kudenud kalad. Kuna on laupäev ja seega ka vanadele olijatele kojumineku päev ja uutele tuleku päev, siis voorib meile mäest alla vastu sadu autosid, auto autos kinni. Kell 11.45 oleme mäel.
Päeva nael tuli juba hommikul, kui selgub, et Guids on oma saapad koju jätnud ja suundub endale neid laenutama - 5 euri eest päev ja 100 euri tagatisraha, juhuks kui saapaid ei tagasta. Peale seda kui oli saapad jalga saanud ja laenutusest rõõmsalt välja astunud, selgus, et midagi on puudu - lumelaud! Tagasi poodi! Well done Guids!

Ilm on jube, sajab, nähtavus on kehv, päike ei taha üldse pilve tagant välja piiluda. Tiirutame paar tundi Caroni lifti ümbruses. Guidsi halb nähtavus ei heiduta, tuleb välja, et tema s õidukiirus oleneb rahvaarvust raja peal. Laenutatud papud all, rada rahvast tühi ja isegi Jano ja Kait jäävad temast selja taha. Alla saabudes küsimusele vastates, kus teised on, ütleb Guids nii muuseas, ah alles tulevad.

Taaskord mäkke tõustes, istume rõõmsalt tõstukil kui vennad Väljaotsad hakkavad omavahel naaklema, et üh e laud on teise laua peal, mille peale Mart nii muuseas
laob lagedale võrdluse "justkui oleks kellegi võõra ketsi... piiiiiiiiiiiip...mu laua peal"!
Mille peale Kaisa suu ammuli Kaidu tagant ette nõiatub ja Marti kohutmõistva pilguga piirleb. Selle peale muutub Mardi nägu väga süüdaslikuks ja järgneb lakkamatu pisaratega naer, järgnevad paarsada meetrit. Järjekordne pirn oli tehtud. Oh neid Väljaotsi!! (üks neist naljadest, kus pea kohal olema).

Enesetunde üle ei saa keegi väga rõõmustada, Janol on juba ärkamisest saadik väga hapu nägu. Kerdil peavalu selline, et murrab pikali, Kaisal keerab kõhus, Helil üldse põhi läinud, uimerdamine jätkub. Suundume seekord mäe paremale poolele, Heli ja Kaisa otsustavad poolele mäele lamamistoolidele jääda, kuniks teised alla sõidavad ja uue ringiga üles tulevad et teisele poole alla minna. Ilm on küll pilves, kuid aegajalt päike piilub, neil hetkedel on kohustuslik nina sinna poole pöörata.

Jõuavad ka teised üles tagasi, kes otsustavad ka puhkepausi teha, Mart jagab õunapirakaid ja sooja rummiteed. Toimub massiivne mõmmide killimine, tundub et kõigil on väiksel määral kõhuhädad küljes.

Vahepeal on ilm täiesti talutavaks muutunu d, kuid kaugustest paistab kurjakuulutavalt tume taevas, et mitte öelda must. Gondlile minnes on kõik okei, poolel teel jõuab aga lumesadu meile järgi , üles jõudes oleme mõnusad lumeahvid nähtavus on -374, ehk siis täiesti olematu. Selline on siis alpide ilm!

Heli istub rooli ja suundume kõrgemale, Val Thorensi kesklinna Guidsile järgi, kes läks saapaid tagastama ja poodi. Guids oli ikka sõiduvees ja suutis ka vales kohas rajalt välja minna, niiet pidi hulk maad mäkke kõndima, et saapaid tagastada. Autod ikka voorivad linnaväravast sisse. Pargime teiste autode otsa ja jääme poelisi ootama, vahepeal lahutab meie meelt üks fat ass prantslane, kes lumme joonistab ja siis korralikult raputab!

Sõidame koju, endiselt on autode vool üles meeletu. Kodus on taas Mardi kokakool.. söök - guess what, jälle makaronid, seekord sealiha sibula-küüslaugu-porgandi-ananassiga ja eilne kana..

Kuna varem sai otsustatud, et täna on basseini päev, siis kella 20 ajal alustati teekonda.. selgus, et vaid 4 nägu on jäänud huviliste sekka. Seega Kaisa, Heli, Guido ja Jano alustavad Heli juhtimisel teekonda Val Thorensisse.. Kuna on endiselt laupäev, siis rahvas voorib nüüd linna poole.. mitte enam linnast ära.. auto autos kinni.. nii ka meie nende hulgas.

Paar kilomeetrit enne linna hakkab mingit ollust sadama.. esimeses kurvis selgub, et libe on. Sitaks libe. Õnneks suudame linna väravani end välja vedada, siis jääb autode rodu seisma. Oleme kõige adekvaatsemad ja roolime auto kõrval olevasse parklasse. Kuna kets käib ringi otsustame ketid panna. Jano ja Guids proovivad neid piltide järgi peale panna ja üsna edukalt. Ei kulu 10 minutitki. Ja kohe on palju parem.. auto liigub vabalt edasi. Kusjuures, ega me pole ainsad, umbes paarkümmend autot siblivad kahes-kolmes reas Val Thorensi keskuse poole, osad seisavad rist tänaval - kõik panevad kette. Pollar ei lase kedagi ilma kettideta linna. Poisid tunduvad proffidena, sest miski konnasööja vist küsis abi panemisel või küsis infi kettide saamise kohta. Oleme häppid, et Jano arvas, et ketid on ka vajalikud koos autoga rentida.

Basseini jõudnud - selgub, et basseini ei saagi - saab saunadesse ja mullivannidesse. Kuna juba nii kaugele sa tuldud, maksame igaüks 9.50 euri ja suundume saunadesse ja mullikatesse. Mullikas on nagu kilukarp, kuhu 8 matsi sisse mahub. Sirutada ka ei julge, sest ei tea, kelle tundeid sellega riivad. 15 min enne kümmet, hakati saunu välja lülitama. Pliksid jäeti pimedasse aurusauna. Kella 22ks oleme sealt väljas. Guids suudab ka siin asju kaotada - seekord õnneks vaid soki. Suundume koju, kuna Heli keeldub libedaga sõitmast, antakse rool Janole.. enamvähem kaine, kuid ilma lubadtea. Linna saabuvaid autosid enam ei ole.

Koju jõudes leiame Kaidu üksinda elutoast. Ülejäänud magavad. Kõik magama.